Võib tunduda uskumatu, aga meie külas on sirgunud terve plejaad tarmukaid noori, kelle ainsamaks huviks on motosport. Piirkonna esimene - ja siiani viimane - asfalteeritud teelõik endise sovhoosiesimehe suvila taga on hommikust õhtuni vähemalt topelt broneeritud. Nädaldaid nälgind hundi isuga pruugivad noored sääl omi kahe- ja enamtaktilisi sõiduriistu. Masinapark on lai nagu rullnoka bemmi rehv, kasutusule on võetud kõik, mis liigub, truzba-võrrist petrooliummootoriga kaarutajani. Tipptundidel on tarbimine sedavõrd intensiivne, et maalapi kohal hõljuv vingupilv tikub ülemise otsaga kohalikke astronaute pimestama.

Tuntud ennustusentusiast Igor M (s. 1949 vt http://et.wikipedia.org/wiki/Igor_Mang), pidas ootamatult taevapiirile ilmunud monoliitset sünk-rünk-pilve koguni kosmilise kella sekundiseieriks. Suisa õnn, et tol päeval, kui kanajalgadele aetud rahvusvaheline astroloogidest koosnev kriisikomisjon objektile jõudis, oli isehakanud motosportlastel puhkepäev ning tummine ving põhjatuulega Peipsi pääle purjetanud.

Silmatorkavat annet teiste asjahuviliste seas on üles näidanud kuueaastane Kats. Piiga pöörane võidujanu ja kaasasünidnud ideaalse-trajektoori-valimise-oskus on teinud temast napi ajaga motofanaatikute ebajumala.

Are Eller (s. 1947 endine aerutaja ja spordireporter ) on isiklikult Katsi isale (kes on ühtlasi tema treeriks) helistanud, et pärida, kas pealinna jõudnud kuulujutt, et Kats kurvis ei pidurda, ka tegelikult tõele vastab. Vastab küll, pidi isa tõdema, isegi 360 kraadilise poogna läbib tütreke kiirust vähendamata, kuid sageli suisa gaasi lisades. Kohalik füüsikaõpetaja arvab, et Kats vilistab füüsikaseadustele ning on seetõttu võimeline nonde kehtivusi reaalses elus eirama. Sõbrad ja tuttavad aga teavad, et see ei saa olla tõsi, kuna Kats vilistada ei oska

Nagu ülaltoodud pildilt näha võib, on ekipaaž (paremalt: Kats, pulgakommimees Marge, testsõitja Andrus, vanemõde Triin, pealtvaataja Timo) välja töötanud uue pedaalimistehnika, mis näeb ette parema aerodünaamilise tasakaalu saavutamiseks vasema sandaali paigutamise paremasse jalga ning parema sandaali tõstmise jällegi vasemasse jalga. Olen kuulnud salakeeli sosistamas, et varem on kirjeldatud tehnikat kasutanud A. Senna (1960 - 1964 vt http://en.wikipedia.org/wiki/Aerton_Senna) ja meie E. Salumäe (s 1962 vt http://et.wikipedia.org/wiki/Erika_Salum%C3%A4e), ent kummaliselt kombel jäi toona laiematel massidel tehnika tolk taipamata.

Kohaliku masina-traktorijaama juhataja abiga loodetakse peagi avada avalik töökoda, kus pisikese tasu eest on igal ühel võimalik teineteise käest saada vajalikku nõu, tööriistu ning varuosi.

Viimasel ajal olen hakanud huvi tundma sportimise vastu. Ilmselt on see küpsete männikäbide lõhn ja trullakate murakete ving, mis mu hormoonidele omapärast mõju ón avaldanud. Tunnen kuidas teatud sisesekretsiooninäärmed on muutunud üle öö (paraku täpselt ei oska öelda milline öö see oli) üliaktiivseks. Sekundaarsed sugutunnuste areng on sedavõrd aktiviseerunud, et näiteks habet tuleb ajada lausa kolm korda päevas, intiimorgani ümbermõõt on kahekordistunud ning segakooris laulan juba teist proovi järjest kontrabassi. Samuti on täheldatav veidrat laadi hüperaktiivsus. Kaks või kolm hommikut tagasi ärkasin poole viie ajal hommikul täpselt sellise tundega nagu oleks kuhugi hiljaks jäänud. Suurest vihast tormasin õue, äratasin lauda najal tukkuva kuke ning kiresin talle täiest kõrist kõrva. Kukk kukkus jala pealt maha ning suri ära, ehmunud kanad, kes olid kõike pealt näinud, tõusid lendu ning võtsid suuna metsa poole. Tagasi tuppa jõudnud, tegin endale rahustuseks mõned soolapeki leivad pipraga ning läksin magama tagasi. Veel samal päeval paigaldasin harimata heinamaale korvpallilaua koos rõngaga (vt pilti üleval), kus tegin kolmsada viiskümmen pealeviset. Tõsi küll, tabavusporotsent ei olnud kuigi suur, sest surnud kukk ei lasknud konsentreeruda. Tulemusest hoolimata olin jõudnud järeldusele, et ainuke lahendus on oma aktiivsust positiivselt rakendada ja teha tipptasemel sporti. Olen kuulnud, et naaberkülas pärit Andrus V. tuli umbes samadel põhjustel maailmameistriks.

"Ahaa! Paras! Kes tu käskse sul sinna ronida?" olla Aksel oma mutile karjatanud, kui too ühel soojal suveõhtul koduväravasse ilmus. "Stopp! Säisa! Är' lähempale tulgu! Ma tuu tarest luvva, pühi su kaltsaku puhtas! Mine tiiä, mis batsillusi sa kõk kaasa olet toonu, liinan liigus igasukust taude ringi!" karjunud Aksel ning asunud asja kallale.

Mis siis juhtus, et nii juhtus nagu lõpuks juhtus?

Kusagilt, veel kindlaks tegemata allikast, lekkis kellegi kõrvu informatsioon, et Liina olla teisipäeva pärastlõunal Akseliga raksu kiskunud ning vihahoos esimese bussiga Tartu põrutanud. Kas tüli kestel ka füüsilist vägivalda kasutati on tänaseni ebaselge, sest pealtnägijaid ei olnud.

Välja arvatud Akseli pensionieas peni Kalle-Kusta, kes kinnitamata andmetel pole aastast 1986 haukunud, mõned teavad koguni kinnitada, et tegelikult olla koer juba teist aastat surnud, Aksel hoidvat teda ainult seltsi pärast. Võta siis kinni?

Aksel on juhtunu kohta napisõnaline!

"Oeh!" ohkab Aksel ise ega vaevu (targu) diskussiooni laskuma.

Asjatundja härga kaevu minemas ei näe!

Vallavalitsus ei ole pidanud vajalikuks probleemiga tegeleda, kuna sealsete arvates probleemi ei ole. Kohalike elanike survel, otsustas vallavanem vastava küsmuse siiski vallasekretärile delegeerida, kes selle remargiga "asjaga tegeleda" omakorda edasi sotsiaaltöötajale läkitas. Juba järgmine päeva saabus kiirkulleri vahendusel sotsiaaltöötaja suuline vastus otse külapoe ette:

"Aksel on meile ammust ajast teada kui viisakas ja töökas inimene. Pärast põllumajandus ühistu laialiminemist on pikaaegse äestamiskogemusega Aksel avalikust elust eemale tõmbunud ja tarbib nüüd omaette pereringis erinevaid legaalseid alkohoolseid jooke. Loomu poolest on Aksel rahulik ja kehaliselt sedavõrd nõder, et mingisugust füüsilist ohtu ta oma kõvema kondiga elukaaslasele ei kujuta. Erinevat laadi verbaalsed peretülid on meie praktikas väga sage nähtus, mistõttu meie valla Euroopa Liidu direktiividega vastavuses olev seisukoht on, et teatud sotsiaalsed protsessid on evolutsioonilist laadi, mis tähendab, et pole mõtet igale poole oma nina toppida. Inimestel tuleb lasta oma elu ise elada ... laias laastus, muidugi."

Vastus rahuldas kohalviibijaid, välja arvatud Toomast, kes ei kuulnud hästi.

Sündmused pälvivad avatud ja suletud meedia tähelepanu.

Neljapäeval ilmus vallalehe "politseikroonika" rubriigis teadaanne:

"Teisipäeval hommikul vastu kolmapäeva laekus politsei hädanumbrile 110 kaebus Tartu linna elanikult Vladimirilt, keda häiris hamburgerit süües ebatavaline mürin. Lähemalt uurimisel selgus, et müra põhjustajaks oli toitlustusasutuse reklaamplakati taha tukkuma jäänud tundmatu kodanik. Kohale saabunud politseipatrull tuvastas sündmuspaigalt avaliku korda jämedalt rikkunud elumärkidega Kõhkla valla elaniku Liina A. (s. 1958) ning toimetas raskes joobes proua kainestusmajja. Naisele koostati protokoll ja teda karistati 371 kroonise trahviga."

Pressis mainitud protokolli koopia anti Liinale koju kaasa. Praeguseks ripub see sõprade poolt kleebituna avaliku käimla uksel - sisemisel poolel otse silmade kõrgusel - kui kakamise positsioonilt vaadata. Veidi määrdunul lehel torkab selgesti silma alumine kolmandik, kuhu vähese kirjakeeleoskusega Liina on lisanud järgmise selgituse (trükitähtedega):

"SÕITSE TAISTOGA VIIL INNE ÕDAKUT LIINA. AGA TUU ES OLE KUIGI HÄÄ MÕTE SEST TURG OLLI ENNEKI JOBA KINNI PANTU. ISTSE ENNEKI SÄÄL SILLA MANN KUI ÄKKITSE JOOTSE KESKI MINNO PURJU. VÄHE AO PÄRAST MÕTELSI ET AVITAS KÜLL AGA OLL JUBA PIMMES TÕMMANU JA MA ESSU ÄRÄ. EI TIIDNU INÄMP KOSKOTSIL TUU BUSSIJAAM OM. KUNA JALA ES TAHA HÄSTE SÕNNA KUULELDA, SIIS HEITSE KORRAS HELEDAMPA MISKI BENSIINIPUUTI ETTE PIKALI. JÄRSKU KUULSE ENNEKI ET KESKI TAHT MULLE KABA NUSSI TETÄ. MA EITU NII ÄRA, ET LOMBASSI ÕKVA MINEMÄ. TAKA JÄRGE OLL KUULDA KUDA LATSE ENNEKI KÕKUTIVA. RÜHMASSI VAIVU-VAIVU JÄRGMIST HELEDAMPA KOTUST OTSMA SEST PIMMET PELGÄ MA ENNEKI JOBA LATSEST SAATI. TOST AOST KUI ESÄ MU KARTULAKELDREDE UNUST JA VÕHLU MU SANDAALI ÄRÄ ÕGISIVA. ÕNNES LEUDSE PIRUKITE JA PRAEKARTULA HAISU PÄÄLE ÕKVA SÄÄL SAMAN UUEMA KOTOSSE JA VISASSI UUESTE PIKALI. AGA KAUA MA ENNEKI SÄÄL OLLA ES SAA KUNA MIILITSA TULLIVA JA KAMANDASI MU VURGOONI. KÕKK"

Külarahvast painab küsimus: "Kas Liinat taheti vägistada?"

Protokolli ilmumist kempsu seinale on rahvasuus hakatud võrdlema Martin Luther 95 teesiga Wittenbergi kiriku uksel. Pole saladus, et esimestel päevadel oli sitamaja taga oma kahekümne pealine järjekord, kusjuures üldse elab külas koos põdurate ja imikutega vähem kui 50 inimest. Käis äge diskussioon ja dešifreerimine. Paljud laused kutsusid esile kummastust, mõned koguni kiledaid karjatusi. Ühed katsusid Liina personaalset murrakut sõna sõnalt kirjakeelde ümber panna, teised püüdsid Tartu linna kaarti appi võttes rekonstrueerida tema liikumist. Keskustellu püüti kaasata spetsialiste väljaspoolt, abi paluti vanajumalalt, keegi olevat kirjutanud koguni kaebekirja Eesti Vabariigi presidendile.

Inimeste meelepahaks oli asja lahendus siiski märksa igavam kui loodetud. Tõlgitud seletuskiri avaldati neljapäevases vallalehes:

"Sõitsin Taistoga [buss] õhtul linna. See aga ei olnud hea mõte, kuna turg oli juba suletud. Istusin siis [väljend "enneki" kasutab autor parasiitsõnana, millele eesti kirjakeeles õiget vastet ei leidugi, arvatavasti jääb selle sõna tähendus kuskile "nagu", "siis", "ikka" vahele] silla juures maas, kui järsku jootis keegi mind täis [ilmselt peab autor silma nn spontaanset joomingut, mida linnas soojal perioodil tihti ette tuleb]. Mõne aja pärast sai isu täis, kuid et väljas oli juba pimedaks läinud, eksisin ma ära ja ei teadnud enam, kus on bussijaam. Kuna jalad olid nõrgad, heitsin korraks valguse kätte, bensiinijaama poe [kõigi eelduste kohaselt Statoili] ette pikali. Järsku kuulsin, et keegi tahab mulle kaba nussi teha [arvatavavasti ajas prouat siinkohal segadusse noorte hulgas kõlanud populaarse Statoili viineripiruka - "kabanossi" - võõrapärane nimetus] . Ma ehmusin sedavõrd ära, et lonkisin silmapilk minema. tagantjärgi oli kuulda kuidas noored naeravad. Komberdasin vaevu-vaevu järgmist valgemat kohta otsima, sest pimedat ma kardan juba väikesest saati - sellest ajast kui isa mind kartulikeldrisse lukustas ja võhlud mu sandaalid ära sõid. Õnneks leidsin hamburgerite ja friikartulite lõhna peale seal samas uue koha [tegu on tõenäoliselt Statoili läheduses asuva Mcdonaldsi kiirtoidurestoraniga, mis linna noorte hulgas erakordselt populaarne, koguni niivõrd, et seal 24 h söömas käiakse] ning viskasin uuesti pikali. Kuid ka seal ei saanud ma kaua olla, sest politsei tuli ja pistis mind pokrisse. Kõik."

Kuidas kantrimees mõttelõnga ketrab

Hakka või arvama, et minu sündimine siia ilma polnudki eksitus. Tõepoolest. Pärast naasmist metsa, tunnen end jälle kui homo. See tähendab homo sapiens, mis omakorda tähendab teadu pärast mõtlevat inimest. Aga miks mitte isegi homo sapiens sapiens, mis tähendab eriti mõtlevat inimest ehk tõeliselt õnnelikku homo!?

Looduse tummine lehk ja metsaelukate innustav kära on mu meeli sedavõrd virgutanud, et ideed punguvad peas ja löövad seejärel tegudes - plaks ja plaks - õitsele nagu võililled kultuurmurus. Koristan ja möllan, ehitan ja rohin, saen ja viilin, puurin ja teibin - see kõik on saanud osaks minu argipäevast.

Kust head mõtted tulevad?

Kord viljapõllul prääksuvat rukkirääku silmitsedes kihutas justkui soe tuulehoog peast läbi mõte monteerida põdura vanaisa jaoks kase otsa kiik (ohutusvöödega tugikiik eakatele - pilt üleval vasakul). Mõeldud-tehtud. Kogu protsess ideenokust teostuseni võttis vähem kui kolm tundi. Samal õhtul asetasin vanaisa ettevaatlikult hästiturvatud konstruktsiooni ning lükkasin käima. Te ei oska ette kujutada millist ülevoolavat rõõmu ätt täis läks. Ta koguni naeratas. Pool üksteist õhtul läksin vanaisa kiigelt maha tõstma, ent ta saatis mu pikalt. Sest ajast on möödunud kaks nädalat ja - uskuge või mitte! - ta kiigub ikka veel, kusjuures lust ei paista raugevat.

Järgmine projekt: maastikukäru alaealistele (pilt paremal keskel)

Tuleb märkida, et sedakorda ei olnud käimalükkavaks jõuks mitte uitmõte vaid padukaine analüüs. Juba neljandal päeval hakkas silma, et maapiirkonnas elutsevatel emadel on probleeme imikute trasportimisega. Teatavasti tuleb maal liikuda pahatihti vagude vahel, tihti lausa koplit pidi. Seesugustes tingimustes jäävad Hiina Vabariigis toodetud väikeste ratastega lapsevankrid kinni. Süles või seljas kandmiseks on maatited aga reeglina liialt prisked kuna tarbivad linna samaealistega võrreldes rohkem seapekki ja rasvast lehmapiima. Mõeldud-tehtud. Demonteerisin aiakärult kasti ja sidusin selle asemele tooli. Valminud produkti andsin küla kõige lasterikkamale emale aastaseks kasutamiseks ning nagu kuulujutud kinnitavad on naine sõiduvahendiga väga rahul, ja vähe sellest, tsirka pooled mammad olevat koguni kadedad.

Kukesammul parema homse nimel!

Nüüdseks on asi jõudnud nii kaugele, et mulle on hakatud esitama tellimusi. Viimane, kellelt suulise tellimuse vastu võtsin oli ajutiselt alalise elukohata Rain (nimi muudetud), kes soovis masinat, mis võimaldab mõõdukast alkoholijoobest hoolimata ohutult liigelda. Raini ettepanek tundus mulle väga huvitav, kuid pärast mõne tunnilist kaalumist otsustasin tellimuse siiski tagasi lükata, kuna mul puudub antud ülesande täitmiseks vajalik tehniline taip ja elektromehhaanilised varuosad.

Hetkel valmistan ette keskkonnasõbralikku öko-haakeseadet, milles püüan vältida üleliigsete detailide kasutamist (vaata pilti all vasakul). Kavandatud haakeseadega loodan transportida küla pensionäride segakoori tasuta Tallinnasse laulupeole. Pooleli olevale alusel olen jõudnud tänaseks päevaks paigaldada (nagu pildilt hästi näha) sõidusuunapoolsed turvaväravad, aksessuaaride kirstu ning neli lipuvarrast. Järgmina kavatsen ette võtta istmete ning vihmatõrje kile paigalduse. Oma projektiga tahan kutsuda inimesi üles säästma maavarasid.

Lõpetuseks lisaksin veel ühe tähelepaneku iskliku kogemuste varasalvest ... tuleb välja, et tuntud ütlus, et kõik on peas kinni, vastab tõele - selleks, et head mõtted liikuma saaks, tuleb pead regulaarselt raputada või ettevaatlikult vastu puitpinda kopsida.